Juhan Muks sündis 6. juulil 1899. aastal Viljandimaal Tuhalaanes talupidaja perekonnas. Alates 1914. aastast oli Muksi õpetaja Viljandi Linnakoolis tuntud kunstnik Villem Ormisson. Pärast kooli lõpetamist 1917. aastal suundus Muks vastu vanemate tahtmist Tallinna Kunsttööstuskooli. Vanemad soovisid, et Juhanist kui pere vanimast pojast oleks saanud talupidamise jätkaja, kuid need lootused luhtusid. Kunstiõpingud kestsid kokku peaaegu kümme aastat, neisse mahtusid mitu kooli ja ateljeed ning elu Pariisis. Eriti raskeks kujunes Muksile Riia Kunstide Akadeemias õppimine, sest toidulaud oli kesine ning tervisele mõeldes tuli ta tagasi Eestisse. Koos Aleksander Vardiga lõpetas Juhan Muks 1925. aastal Pallase Kunstikooli II lennu. Samal aastal suundus ta Prantsusmaale, kus elas vaheaegadega  kuni 1939. aastani. 1930. aastate alguses töötas Muks mõne aasta kodumaal. Ta korraldas Viljandis eduka isikunäituse ja tööde müügist saadud raha võimaldas tal 1933. aasta algul tagasi Prantsusmaale sõita. Kahjuks on vähe teada Muksi Prantsusmaal valminud töödest, näidetena on Eestis vaid mõni üksik tolle perioodi maal (Vallikivi, 2020).

Alates 1944. aastast elas Juhan Muks Viljandis järve kaldal (praegusel Pikal tänaval) asuvas majas, Rosenbergi villas, kuni surmani 1983. aastal. Ta on üks väheseid, võib-olla ainus Eesti kunstnik, kes on loonud nii arvukalt teoseid vaadetega oma koduakendest. Muksi korteri akendest avanevad kaunid vaated üle Viljandi järve pakkusid talle igal aastaajal inspireerivaid elamusi (Vallikivi, 2020).

Esimestel nõukogude okupatsiooni aastatel sunniti Juhan Muksi ja Juhan Kangilaskit kui linnas elavaid professionaalseid maalikunstnikke tegema suuremahulisi ja vastutusrikkaid propagandistlikke teoseid, mis pidid Viljandi linna riiklikel pühadel kaunistama. Muksi eestvedamisel alustas 1945. aastal tööd 12-liikmeline kunstiring, mis küll peagi tegevuse lõpetas. Muksi võimalused tegeleda vabaloominguga ja osaleda Eesti kunstielus lõppesid 1940. aastate lõpul, kui ta kunstnike liidust välja heideti ning ta põlu alla sattus.

Uuesti kunstiellu lülitus Juhan Muks pärast Eesti NSV kunstnike liidu liikmelisuse taastamist 1960. aastal. Tollal oli ta ainuke professionaalne maalikunstnik väikelinnas. Peale sunnitud vaheaeg oli loomeinimesele halvasti mõjunud, tal kulus tükk aega, enne kui ta end taas leidis ja töid eksponeerima hakkas. Juhan Muksi parim osa maastikumaalidest valmis 1970. aastatel, nii mõnestki teosest õhkub prantsuspärasust, mis väljendub teatud viisil õhu- ja värviperspektiivi edastamises. 1979. aastal pälvis Juhan Muks Konrad Mägi medali, mis on tänaseni kõrgeim maalikunsti eest antav auhind Eestis. Juhan Muks oli esimene medalisaaja ja ühtlasi ka ainus nimekirjas, kes isiklikult Mäge tundis ja temalt Pallases õpetust sai.

  1. Viljandi motiiv. 1930, õlimaal.
  2. Viljandi panoraam, pannoo. 1932, õli. 1931. aastal rekonstrueeriti Viljandi barokne raekoda. Tollane Viljandi linnapea August Maramaa tellis Juhan Muksilt istungitesaali seinale suuremõõtmelise pannoo, mis on maalitud Riia maantee kalmistu juurest (praegu Ugala teater), haarates enda alla Pauluse kiriku ja lossimägede vahelise ala. Kriitikat sai maal sisemise ühtluse puudumise ning teatava tuimuse tõttu (Sakala, 2.02. 1933). Teos eemaldati nõukogude okupatsiooni ajal raekojast 1958. aastal. Selle asemele telliti maal Elmar Kitselt. Praegu on pannoo raekojas vestibüüli seinal tagasi.
  3. Talvine Viljandi. 1945, tempera, papp. Teadaolevalt üks esimesi Muksi Pika tänava koduakendest paistva vaatega maal. Teose esiplaanil pole veel 1940. aastate teisel poolel linnaarhitekt Ott Puuraidi (1904–1986 ) projekteeritud Ranna puiestee maju.
  4. Viljandi järv. 1960, õli, vineer. Valminud Viljandi rajooni raamatukogu tellimusel lugemissaali seinale. Tellimustöö oli Muksile rahalises mõttes abiks, kuna selle eest makstud summat võeti arvesse talle pensioni suuruse määramisel.

https://kondas.ee/naitused/2019/vue-de-la-fenetre-juhan-muks-1899-1983

Vallikivi, M. 2020. Viljandi motiiv.

Rummo, V. 1999 „Minu meenutusi“ VI vihik, lk 7. Kondase keskuse valduses

MÄRKSÕNAD: prantsuspärased maastikumaalid, koduakende vaadete rohkus Eesti maalikunstis