Lydia Nirk-Soosaar sündis 30. juunil 1908. aastal Viljandis lasterikkas perekonnas. Isa Peeter, kes oli kaupmees, oli väga range ja nõudlik, ema Maria oli Saksa parunite laste koduõpetaja, iseloomult hell ja õrn.

Lydia oli üks neljast õest, kellele meeldis väga joonistada. Suved veetis ta õe Nadja juures Holstre lähedal, maalides ümbruskonna loodust. Viljandi Linna Tütarlaste Gümnaasiumis õppides oli Lydia Nirgil suureks eeskujuks ja maailmavaate kujundajaks joonistusõpetaja Ants Murakin. Õpetaja maalid olid koolimaja seintel, need köitsid oma ilusate värvidega ja meeldisid Lydiale väga. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1926. aastal proovis ta mitut ametit nii Viljandis kui Tartus, kuid „süda kippus ikka maalimise juurde“. 1927. aastal hakkas Lydia Ants Murakinilt eratunde võtma ja seejärel asus ta Tartu Kõrgemasse Kunstikooli Pallas. Lydia juhendajateks olid üheksa-aastase stuudiumi jooksul ettevalmistusklassis Jaan Vahtra, maaliklassis Villem Ormisson, samuti Nikolai Triik ja Ado Vabbe. Viljandis maalis Lydia Nirk-Soosaar tihti koos Karl Pärsimägi ja Eduard Timbermanniga portreesid ning osales Timbermanni korraldatud näitustel. Pikem vaikuseperiood tekkis kunstniku ellu, kui ta 1949. aastal kunstnike liidust välja heideti, süüdistatuna kodanlikus natsionalismis. Mitu aastakümmet järjest olid kunstniku päevad täidetud kodu, laste, põllutööde ja loomadega, 1969. aastal kolis pere Tallinnasse.

Lydia Nirk-Soosaar on oma mälestustes öelnud, et ta on saanud elus palju vähem maalida, kui oleks soovinud. Kunstnike liitu võeti ta uuesti vastu alles 1990. aastal. Üle-eestilistel aastanäitustel esines ta juba varem ning personaalnäitused toimusid 1979. aastal Tallinnas ja Pärnus, 1981. aastal Viljandis ja Haapsalus ning 1993. aastal Pärnus ja Viljandis, see jäi kunstnikule ka viimaseks.

Lydia Nirk-Soosaar maalis veel vanemas eas mõned lopsakas stiilis Viljandi motiivid. Üheks olulisemaks tunnuseks kunstniku töödes oli läbikumav alusmaal, tehtud punase krapplakiga. Üks selliseid teoseid on varakevadel Õuna tänavalt maalitud võsa, mis hakkas vaadet järvele varjutama. Kunstnik kasutas tugevat joont, sageli sooja punast, mitte kunagi oranži ja violetti. Ta eelistas tumedaid sooje toone heledatele ja külmadele, kuigi talle meeldis ka hall. Lydia Nirk-Soosaart on nimetatud ka laste maalijaks. Loomeprotsess oli kunstniku jaoks tihti olulisem kui lõppresultaat ning vaataja tagasiside. Lydia Nirk Soosaar suri 11. märtsil 1995. aastal Tallinnas.

Viljandi motiiv, Vallikivi 2020. „Seest suurem kui väljast“, Mark Soosaar

Õuna tänav, Viljandi maastik, lk 171

Viljandi lossivaremed, lk 71

Lydia Nirk-Soosaar (1908- 1995):
Viljandi maastik 1981. Õli, papp. 72 x 83 cm
ERAKOGU
ASUKOHT: ÕUNA TÄNAV

Lydia Nirk-Soosaar (1908-1995)
Viljandi lossivaremed 1935. Õli, lõuend. 62×78 cm
ERAKOGU
ASUKOHT: KAEVUMÄGI

MÄRKSÕNAD: teostest läbikumav punane alusmaal, üks väheseid Viljandi naiskunstnikke