Lepo Mikko (sünnilt Leonid Mikk) sündis talupidaja perekonnas Viljandimaal Tuhalaanes 7. detsembril 1911. aastal. Ta läks 1927. aastal omakandimehe Juhan Muksi eeskujul Tallinnasse Riigi Kunsttööstuskooli. Siiski ei sobinud talle sealne kuivavõitu õpetus ning pärast kolme aastat otsustas Mikko jätkata Tartus Pallases.

Et vanemad ei toetanud Mikko kunstiõpinguid, pidi noormees tööl käima, pidades kolme ja poole aasta jooksul maalri- ja maamõõtja- ning Karksi-Nuias fotograafiametit. Nii kestsid Mikko õpingud Pallases vaheaegadega kokku 1939. aastani. 1944. aasta Tartu pommitamisel sai kunstniku kodu tabamuse, kus muuhulgas hävisid ka Mikko Pallase-aegsed tööd. Samal aastal kolis perekond Tallinnasse, kus Mikko alustas tööd kunstiinstituudi maaliõppejõuna, 1965. aastal sai temast professor.

Mikko maalimislaad oli eepiline ja talle sobisid kõige rohkem arhailised teemad. Viljandi vaadetes ei ole Mikko takerdunud detailidesse ega jäädvustanud lähivaateid, vaid linna on kujutatud iseloomulikult põhjamaiselt karmis ja tasakaalukas võtmes (Vallikivi, 2020). Kunstniku isikupärane maalimislaad kujunes välja 1950. aastate teisel ja 1960. aastate esimesel poolel, mil tal tekkis ka suurem huvi monumentaalmaali vastu. Maastikumaalides avaldub kunstniku looduslähedus. Mikko tundis ürginstinktiivset kiindumust looduse vastu, maalides sulandumist ja maastikuga ühtekasvamist.

Viljandi kunstiellu tuli Lepo Mikko tagasi 1960. aastail, olles samal ajal kunstiinstituudis õppejõud ja seotud aktiivse loometegevusega. Teda ajendas Viljandimaale tulema igatsus lapsepõlvekodu järele, mida kunstnik küll tagasi ei saanud, kuid suvila Loodis oli koht, kus Mikko enamiku oma suvedest veetis. 1961. aastal puudus Viljandis endiselt galerii, see pidurdas kunstielu arengut üha kasvavas Viljandis. Mikko maale eksponeeriti Viljandi muuseumis koos maalikunstnik Juhan Muksi, skulptor Aino Tõnisson-Sepa (1932–1996) ja graafik Tõnis Lukatsi (1907–1996) töödega. Ajaperioodil 1973–1982 ei toimunud kunstinäitusi isegi muuseumis. Kui 1991. aastal avati kunstisaal endises parteimajas, hakati näitusi korraldama Aate-Heli Õuna eestvedamisel, kes tõi Viljandisse arvukalt Eesti kunstiklassikat tutvustavaid näitusi, muu hulgas ka Lepo Mikko näituse (Vallikivi, 2020).

Üks pilt

Õhtune Viljandi, 1960. Õli, lõuend. 65 x 81 cm.

MÄRKSÕNAD: eepiline laad, monumentaalmaalide autor