Eduard Timbermann sündis Tallinnas 31. oktoobril 1905. aastal. Üldhariduse sai ta Tallinna Westholmi Eragümnaasiumis ja hiljem, 13-aastaselt Viljandisse elama asununa õppis ta Viljandi Reaalgümnaasiumis, kuid ei lõpetanud seda. 1923. aastal osales Timbermann Viljandi koolinoorsoo liidu kunstiosakonna eestvõtmisel joonistamis- ja maalimiskursustel, kus jagasid õpetust V. Ormisson, A. Murakin ja J. Hist. Huvi kunsti vastu oli suur ja soov minna õppima Pallasesse kasvas, kuigi noor kunstnik teadis, et see ei ole kerge (Vallikivi, 2020; ajaleht Edasi, 1970). 1923. aastast oli Timbermann kunstikooli nimekirjas, kuid kooli läbimine kulges läbi raskuste. Kunstnik töötas õpingute kõrvalt, et õppemaksu tasuda. Suviti ja õppetööst vabal ajal proovis ta akvarellitehnikat, seda Pallases peaaegu ei õpetatud.

Esmakordselt tõsteti Eduard Timbermanni töid esile 1926. aastal ja kaks aastat hiljem mainiti teda kui üht „parimat Vabbe õpilast“. Kunstnikku iseloomustati kui tagasihoidlikku meest, kes ei poseeri ilmaasjata, vaid töötab sageli 6-7 tundi päevas, on peene maitsega ja omapärane. Lakkamatu rahapuuduse tõttu tuli Timbermannile mõte koguni koolist lahkuda, kuid 1930. aastal sai ta siiski Pallase diplomi. Kuuludes kunstiühingusse Pallas, esines Timbermann ühingu korraldatud näitustel ja teda peeti tolle aja parimaks akvarellistiks. 1930. aastal naasis ta Viljandisse, võttes linna kunstielu korraldamise ja juhtimise enda kanda. Tema unistuseks oli Viljandisse, mille elanikkond oli kasvanud juba 13 000 inimeseni, kunstimuuseum rajada. Kohalik kunstielu hakkas jalgu alla saama ja üha enam lisandus väljast toodud näitustele siinsete kunstnike väljapanekuid (Vallikivi, 2020). Timbermann tegutses Viljandis ka kunstikriitikuna. 1935. aasta juulis, kui ta koos Gustav Mootsega matkas, ägenes Timbermannil kooliajal alanud tuberkuloos ja ta suri mõni päev hiljem, 11. juulil, Viljandi haiglas. Pärast seda jäi Viljandis kunstielu seisma, sest polnud enam energilist eestvedajat ja organiseerijat. Eduard Timbermann oli tõeline väikelinna patrioot, kes uskus, et ka pisikeses Viljandis on loomingulisi lätteid ja kunstitraditsioone, mida peavad alal hoidma järgnevad sugupõlved.

Säilinud tööde põhjal võib järeldada, et Timbermanni loomingut iseloomustavad teadlikult lihtsustatud motiivistik ja julged värvikombinatsioonid. Kunstniku eluolu on kirjeldanud tema õpingukaaslane ja sõber Lydia Nirk-Soosaar: „Tuba, kus Eduard Timbermann töötas, oli pimedavõitu, see tundus sünge ja külmana. Toa sisustus oli lihtne, palju poolikuid töid.“ Kunstniku akvarelle iseloomustab Nirk-Soosaar kui puhtaid, läbipaistvaid ja isikupäraseid. Timbermann maalis metsatukki või põõsaid, ta eriti ei valinud motiive. Eriti hästi õnnestusid tal maalid, millel ta kujutas järve või vett – need olid justkui õhku täis, lihtsad ja suurejoonelised (Vallikivi, 2020; Edasi 1970; Postimees 1935, 14.07; Sirp ja Vasar 13. nov. 1970, Heini Paas).

Viljandi järv, Viljandi motiiv lk 67 ja 69.

Eduard Timbermann (1905-1935):
Viljandi motiiv 1933. Akvarell, Paber. 46,5 x 33,2 cm
EESTI KUNSTIMUUSEUM
ASUKOHT: TARTU TÄNAV

Eduard Timbermann (1905-1935)
Viljandi järv 1930. Akvarell, paber. 37,2 x 43,4 cm
EESTI KUNSTIMUUSEUM
ASUKOHT: KAEVUMÄGI

MÄRKSÕNAD: noorelt surnud kunstnik, väga hea akvarellist